Ivar Vidrik Ivask
Kaev vinnab üles selgust iga ämbriga. Õhk käriseb. Sel kohtupäeva hääl.
Aed pillab sõstraid, õunu, ploome kahe käega. Taob müdinaga taevaviha härg.
Ja tiigi võõras viludus ei ole muud kui turbasaare, Ei puhke tema järel valgushääl!
lahke vari, Ta sõra jälgedes on muld vaid märg.
mis sunnib viibima, triivima, ujuma , Siin haua varju pugend sinilill.
Metsamaasikatest helmed ümber päevitunud Kuldnoka laul on seitsme luku taga.
kaela. Küll kiusab koolnuid saju torupill,
Mu lapsepõlve suved on piirat päikese rõngaga .
mis kutsub: Pese silmi, ära maga!
Siis aga paisub vaikus keset äikest:
Sest surma vastu paiskas jumal Päikest .
annaabi.ee 
