Tädi Anne korjas metsast seeni ja püüdis kohalikust jõest kala, et valmistada maitsev roog, mida külalistele pakkuda. Marlene, kes oli kõige väiksem, ja Getter tantsisid vihma käes. See, kes järves ujus, sai kommi. Kuna päike paistis, olid kõik rõõmsad. Esimesena sai rabamatkalt koju poiss, kes väitis, et tal on kiire. Seened, mis olid punast värvi ja millel olid valged täpid peal, keelas õpetaja korjata. Annabelil jäi kodutöö tegemata, sest käis nädalavahetusel metsalaagris. Metsalaager, mille klassiga läbisime, meeldis kõigile. Ta jalutas merekohina saatel, mõtiskles, unistas ja lausus. Enne metsa seenele minemist tuleb end harida loodusteemal, et mitte sattuda ohtlikku olukorda.
Ja siis see algas. Meeletu suremine. Esimene lahing Eestimaa kaitsel oli võidetud. H.Riipalu on kirjutanud: ,,See oli meeletum ja lootusetum vastase pealetung, mida ma rindepraktikas kogenud." 14. veebruaril ületasid nõukogude väeüksused Lämmijärve ja kindlustusid Pedaspää- Meerapalu piirkonnas. 15. veebruaril tuli venelastel Meerapalust lahkuda, 16. veebruaril Pedaspealt. 17. veebruaril oli H.Riipalu pataljon juba Tarus ning 20. veebruaril Toila metsalaagris Ida- Virumaal. 22. veebruaril oldi juba teel Toilast Narva rindele, kus esmaseks ülesandeks kujunes Siivertsi sillapea likvideerimine. Norra, taani ja eestlaste rünnak algas 1. märtsil 1944. Ründajate seas allohvitser Harald Nugiseks. Ees miinivööndid, okastraat, ülevalt alla sadamas vaenlaste miinid ja katjuusade mürsud. Maa ja taevas olid lõhkemas. Rivist langesid välja rünnaku juhid Helmut Rõõmussaar ja Jaan Lumera. Juhtimise võttis enda peale Harald
annaabi.ee 
