Tootsi ja Teele tantsutseeni filmimine Tseen Kiire ja Tootsiga sahvris fimib operaa- tor Harry Rehe, rezissöör Arvo Kruusement annab nõu Rezissöör Arvo Kruusement ja operaator Harry Rehe tööhoos Palamuse kihelkonnakool Elutee lõpp... Oskar Luts suri 23.märtsil 1953 aastal.Kirjanik maeti Tartu Tamme kalmistule, kuhu talle püstitati monument Kasutatud kirjandus 1.http://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Luts(17.01.2008) 2.Liina Ristoja. Sõprus, seiklused ja metsakollid kirjanik Lutsu majas. // Hea Laps, 2007, nr 1, lk 21-32. 3.Lembit Ainsoo ja Uno Ainsoo.1000 Tartlast läbi aegade.Tartu: MTÜ Liivimaa Mälu, 2003.Lk. 240- 241. 4.Meelik Kahu ja Eerik Teder. Mälestusi Oskar Lutsust. Eesti Raamat, 1996. Lk103, 378. Täname kuulamast!
Järjekordne põgenemiskatse ebaõnnestub huntide tõttu. Järgmisel päeval ,,räägib,, Kusti peenral linnukesega, kes neid kojuminekule utsitab. Seesama linnuke, kelle poja Kusti päästis. Metsast saabuvad Mõhk ja Tölpa, kes olid rahapaja leidnud, ning nüüd jooksevad koos eidega metsa. Varsti liitub nendega ka karkudel ätt. Kusti ja Iti põgenevad. Nuki tahab kaasa tulla, aga Kusti ei luba. Iti pealekäimisel võetakse ta siiski kaasa. Linnuke näitab teed. Kusti kannab Nukit seljas. Metsakollid ajavad juba lapsi taga. Põgenemistee on pikk, aga lõpuks jõutakse tänu linnukese juhatusele metsast välja. Kusti ja Iti vanemad võtavad Nukitsamehe enese juurde elama. Nukitsamees käitub nagu tõeline metslane: vannub varastab, kisub Itit juustest. Püütud on ka sarvedest vabaneda, aga need kasvavad alati tagasi ja nahk ei lähe isegi saunas hõõrudes valgemaks, vaid on ikka must. Sügise saabudes lendas hoovi linnuke. Ta teatas, et metsamaja on tühi. Kollipere on ära läinud
Minu kokkupuude nende interpreetide muusikaga Õnneks või kahjuks ei puutu nende muusikute teostega palju kokku. Nooremana kuulasin pidevalt Maarja-Liis Ilusa ja Eda-Ines Etti laule, kuid enam mitte. Mul õnnestus osa saada augustis toimunud rockooperist ,,Ruja", mille üle olen väga õnnelik, sest see oli tõesti suurepärane elamus. Olav Ehala teoste kohta oskan rääkida sellest kogemusest, kui olin veel väga väike ning vaatasin õega ,,Nukitsameest". Minu jaoks olid metsakollid väga jubedad ning ma vaatasin seda, kui maailmajubedaimat õudusfilmi. Olen käinud ,,Nukitsameest" ka teatris vaatamas ning ka see oli väga hea. Dirigendi Neeme Järvi teostega pole ma vist enda algatuslikult kokku puutunud. Ainult muusika tunnis olen vist tema teoseid kuulnud. Valisin need interpreedid, kuna Ines ja Maarja on väga ilusad eesti soost lauljad, Urmas Alendri laulud on suurepärased, Olev Ehala on minu jaoks kuidagi väga muhe mees, ning
annaabi.ee 
