Ning saab täiesti selgeks, et sakslased on ohustatuim rahvas, metafüüsiline rahvas ja õhtumaise keskme rahvas, kelle ajalooline saadetus on üles äratada vaim, küsides oleva kui säärase järele. Selleks on neile antud saksa keel, mis on võimsaim ja vaimseim (peale kreeka keele - jälgitagu peent retoorikat!). Ei jää enam mingit kahtlust: Heidegger ongi saksa Dostojevski. Need olemise vundamendid, mida ta ühtaegu otsib ja ehitab, on suuresti laotud etnotsentrilise messianismi kividest. Heideggeri nägemus metafüüsikast on suveräänne, raamatu lugemine annab palju ka sellele, kes tema järeldusi põhimõtteliselt ei jaga. Heideggeri omanäoline maailmavaade on raskesti mõistetav, kuid süvenedes sellesse pisut, võib sealt leida väga väärt elutõdesid. Heidegger näiteks ütleb, et metafüüsika ja filosoofia ei ole ülepea teadused ega või selleks ka seeläbi saada, et nende küsimine on põhja poolest ajalooline.
ajalugu ja asend. Ainult neil loomulikel alustel püsiv ideoloogia saab haarata rahva hulki, nagu defensiivne rahvuslik ideoloogia C. R. Jakobsoni ajal. Või nagu marksistlik ideoloogia on haaranud tööliskonda linnades. Kas saab aga väikerahvast kanda muu ideoloogia kui just laiemaid kihte innustav ideoloogia! Ideoloogia aluseid lähemalt vaadeldes märgime esiteks väikerahva hüvesid ja pahesid. Suurrahvaste haiguste suhtes — militarismi, imperialismi, messianismi —, mis neid tõukavad vägivallale teiste vastu (vallutamised, asumaad, vähe- musrahvuste tagakiusamine), kõigi nende järeldustega, — oleme meie immuunsed. See-eest on aga meie rahvuslik kandepind igas mõttes liiga kitsas. See sunnibki meid eriti arvestama rahva sotsiaalset struktuuri, ning need ülesanded rahvusliku kultuuri ja ideoloogia alal, mis suurrahvastel on jäänud teatud kitsamate eliit-kihtide (nagu aadel) kanda, veeretama laiematele „madalamatele“ sotsiaalkihtidele
annaabi.ee 
