Essee "Minna midagi nõudmata udu hõbedast kingis..." (Kersti Merilaas-Sang)
,,Minna midagi nõudmata udu hõbedast kingis, käia kuhugi jõudmata rahu rohevas ringis,
mesilindele jagada viimased lahtuvad leinad, mooniväljadel magada, ümber sinised seinad."
(Kersti Merilaas-Sang)
Essee
Kui kauni pildi saab maalida sõnadea, ilusa kujutise luua. Kui ilus oleks uinuda kesk
moonivälju, õilis mitte midagi nõuda, uidata kuhugi jõudmata ning lõppeks jagada oma valu
ja mure mesilindudele. Oleks ilus unistustes.
Kas reaalsus aga looduse rüpes sama hea oleks? Tuginedes Arved Viirlaiu romaanile
,,Ristideta hauad", tuleb tõdeda, et unelus ja reaalsus võivad kohtudes põrkuda, mitte aga
üheks heleroosaks utoopiaks ühtida.
Kui kaua oleks tegelikult hea nii olla kas üldse? Kui kaua tahaks näiteks Kersti Merilaas-
Sang ise käia kuhugi jõudmata? Tunnikese, päeva? Kuidas oleks aga aastaga? Ja mis siis, kui
polekski kohta, kuhu tagasi minna?
annaabi.ee 
