Kõik me oleme surmamõistetud
polnud neil enam millestki rääkida. Oma ema matustel jättis Meursault endast südametu
mulje. Tema silmist ei tulnud mitte ainsatki pisarat ning ta lahkus kiirelt. Just see saigi üheks
oluliseks tõendiks tema kohtuprotsessile, milles talle mõisteti surmanuhtlus.
Teine surmaga seonduv sündmus toimus teose keskel. Seda võib kirjeldada kui
enesekaitset. See oli samasugune päev nagu päev mil maeti Merursaulti ema. Kõik see oleks
võinud jääda juhtumata, kui see araablane poleks olnud nii agressiivne ja oma noaga vehkima
tulnud. Camus kirjeldab seda sündmust nii: ,,Mõistsin, et olen hävitanud selle päeva tasakaalu,
harulduse vaikuse siin tallal, kus ma õnnelik olin olnud. Need neli lakse olid nagu neil
lühikest koputust õnnetuse uksele." Araablane oleks võinud elada õnnelikult elu lõpuni, kuni
tema liigne agressiivsus mõistis ta varakult surma.
annaabi.ee 
