Eesti keele säilimise eeldused ja võimalused
tõmmanud ei ole, kasvõi lihtsalt meelt lahutama. Alles, 2016. aastal oli
merekultuuriaasta, iga suvi korraldatakse mitmel pool merepäevi ning
isegi vabariigi president ülistab halle laineid.
Rääkides merekultuuri tulevikust kardan ma, et seoses aina arenenuma ja
juba peaaegu inimese moodi mõtleva tehnika pealetulekuga, võib
kardetavasti mitte liiga kauges tulevikus näha vähem neid nii öelda ’päris’
merekultuuri edasikandjaid – vanu, särava pilgu ja parkunud nahaga
merekarusid, kes on kogu oma elu soolast õhku hinganud ja merel leiba
teeninud. Kindlasti jäävad alles lõbusõitjad, sportlased ja muuseumid, mis
mingis ulatuses jutte ja kombeid järgmistele põlvedele pärandavad, kuid
ma kahtlen, et kahesaja aasta pärast keskmine laev enam meeskonda
vajab.
Lõpetuseks võib öelda, et merekultuur nagu iga teinegi ei teki tühjast
kohast, täiesti niisama, ega ka kao jäljetult. Midagi jääb sellest kindlasti
järgi
annaabi.ee 
