Merejutt
Merejutt
Rannal seisab paat, mis on poolenisti vees ning poolenisti liival. Lained peksavad
õrnalt vastu paadi äärt. Kaugelt hakkab päike oma esimeste kiirtega mind paitama. Ma
tunnen, et täna hommikul on mul kuidagi raske merele minna. Kuigi meri on kui oma kodu,
koht, mis on ja jääb alati südamesse. Olen siin käinud juba kaheksakümmend aastat. Siin
saan oma mõtteid peita ja uputada vete sügavustesse.
Tunni ja poole pärast tunnen, kuidas mu jalad hakkavad värisema. Ma tean, et see
on märguanne millegi halva suhtes, kuid ma ei hooli sellest ning aerutan edasi. Aerutan
sinna, kus tõuseb imeilus ning särav päike. Sinna, kust saavad need imelised lained
alguse. Tahan lihtsalt siit maa pealt minema, sest see ei ole minu jaoks loodud. Aerutan
aina kiiremini edasi. Lained muutuvad jõulistemaks ning merelõhn muutub soolaseks.
Tunnen suus seda mõrudat maitset. Päikest enam ei paistagi. H...
annaabi.ee 
