“ Tõepoolest – katsu sa! See oleks ju suurepärane materjal suurepärase estraadi jaoks. Kellest me oleme juba kuulnud estraadil! Kirjanikust, kes satub kainestusmajja; kirjanikust, kes redigeerib igast teosest välja mõtte; kirjanikust, kes teeb haltuurat; kirjanikust, kes võiks konsultatsiooni anda ainult ahvidele; kirjanikust, kes ei tee vahet a ega o vahel; kirjanikust, kes ..., kirjanikust, kes..., kirjanikust,kes... Ainult head ega merehaiget kirjaniku pole me näinud. Kuid merehaige kirjanik – missugune suurepärane estraadinumber! Ma kujutan seda ette – tool asendab reelingut. Selle ääres seisab kirjanik ja loeb luuletust. Peas on tal südvester, jalas pressitud püksid, ees kirju lips, käes sulepea, kaenlas portfell, kaelas binokkel. Ja siis...
Järmisena nägi Harry Albertit teki põrandal lamamas, kuul peas. Tal oli kohutavalt kahju, kuid ta ei nädanud seda välja, sest kuubalased olid nõus ka tema ära tapma, kui too neid sõidutama ei hakka. Harry teadis, mida ta tegema peab ning alustas teekonda. Kõige noorema kuubalase Emilioga rääkides sai Harry teada, et ka Simmons on nende pealiku poolt tapetud. See ajas ta vihale ning pani mõtlema plaanide peale. Kui tuli õige hetk tappis ta Emilio, veel kaks merehaiget kuubalast ning pealiku Roberto. Siiski Roberto elas veel, kuid vaevaliselt ning suutis haarata püstoli ning tulistada sellega Harryle kõhtu, mis võttis tolle jalust. Harry lebas laeva põrandal, mõeldes elu üle järgi. Mõeldes oma naise ja laste peale nende tuleviku peale, ise piineldes. Linn oli saanud teada laeval toimunust ja kõik olid ärevil. Kõik ootasid laeva kai ääres ning uudistasid. Maire Morgan oli endast väljas, sest ta teadis, et see oli tema mehe laev ja ta poleks
annaabi.ee 
