Ilmalik laul keskajal
rändmuusikud, kellele rüütlilaul võlgneb tänu oma leviku ja lõpuks ka säilimise eest.
Keskaegsete rändmuusikute eelkäijateks olid Antiik-Rooma miimid ja histrioonid
ning läbi kogu keskaja oli see kirev seltskond lihtsatest laadaveiderdajatest kuni
kõrgelttunnustatud laulikuteni kõikjal tuntud.
Nende ladinakeelne nimi oli jokulator- naljamees, narr; siit on tuletatud provaansi
hulgaar (joglar) ja prantsuse zonglöör (jongleur). Põhjapool on tuntud nimetused
menstrel (lad. Ministrare- teenima, abistama) ja saksa Spielmann (mängumees).
Rändmuusikud olid vahendajateks rahvaliku ja õukondliku kunsti vahel ning võtsid
üle laulude esitamise. Rändmuusikutest tekkis 13. sajandil linnades kutseliste
muusikute kiht, kes koondub tsunftidesse. Esimeseks teadaolevaks linnamuusikute
ühinguks oli Viinis 1288. a. asutatud Püha Nikolause Vennaskond. 1321. a. loodi
Pariisis samalaadne Püha Julianuse Vennaskond.
RÜÜTLILUULE TÄHTSAMAD ZANRID:
KANTSOON (pr
annaabi.ee 
