võrdväärne. Sisu on tõesti huvitav, kordades intrigeerivam ja kaasahaaravam kui ma algul arvasin. Filmi suurimateks plussideks on kindlasti see kuidas seda lahti mängitakse ning huvitavad karakterid. Keira Knightley ei ole kunagi mu eriline lemmik olnud, sest minu arvates ei oska ta emotsioone hästi oma rollidesse panna, kuid seekord ma sulasin. Ta mängis selle karakteri väga hästi välja. Ta oli oma rollis usutav. Film ei läinud kordagi liialt melodramaatiliseks, vaid on algusest lõpuni täiesti tõsiseltvõetav. Minu jaoks oli hingetuks võttev see kuidas lugu lahti rullub, nagu oleks see teatrietendus laval, kus iga stseen hakkab uuest kohast ning erinevate rekvisiitide ja taustaga. Algul oli see väga segadusse ajav ning võttis aega, et sellega harjuda ning seda mõista, kuid lõpuks kui kõik selgeks sai, mõistsin, kui hästi see filmi süžeega kokku sobib. Visuaalid ise, mille hulka kuuluvad näiteks
sisse. Minu lemmik tegelane oli Anna abikaasa Alexei Alexandrovich, sest tema oli just see, kellele ma elasin kaasa, sest ta suutis säilitada väärikust pärast abikaasa poolset reetmist. Alicia Vikander, kes kehastas Kittyt, ei olnud piisavalt oma karakteris sees ning sellest tulenevalt oli tema roll halvasti mängitud. Tema emotsioonid ei tundunud ehtsad. Filmis oli väga ehtsalt kujutatud Vene kõrgklassi elu ning see ei läinud kunagi liialt melodramaatiliseks vaid oli algusest lõpuni tõsiseltvõetav. Filmi kunstiline pool oli vapustav.Lugu rullub lahti nii, nagu oleks see teatrietendus laval, kus tegelased liiguvad korruselt korrusele ning koht, kus nad seisavad, muutub. Alguses oli see segadust tekitav, kuid ära harjudes hakkasin seda hindama, et see on just nii lavastatud. Lõpp oli kõige ootamatum osa filmist,sest ma ei oleks osanud oodata, et peategelane teeb enesetapu. Muusika ja kostüümid olid ajastule omased ning andsid väga
annaabi.ee 
