Üleminek muinasajast keskaega. Vana-Liivimaa valitsejad. Talurahva olukord
tõrjuti kõrgematelt ametikohtadelt järjekindlalt mittesakslased. Igal tsunftil oli põhikiri ehk
skraa, see määras ära meistriks ja liikmeks saamise tingimused ning millised on vastaval
erialal töötamise ja konkureerimise reeglid. Kuna keskajal Liivimaal ei eristatud õpipoisse
ning selle, pidid õppimise lõpetanud esitama meistriks saamise nimel meistritöö, maksta
käsiraha ja korraldada teistele liikmetele pidu.Turu kaitseks hoidsid tsunftid meistrite arvu
linnas piiri taga. Meistristaatusel ning tsunfti liikmeks astumisel oli aga hoopis suurem tähtsus
– eeldas kodanikuõiguste omamist ja abiellumist. Kuna paljudele noortele sellidele oli kogu
see protsess kulukas, otsustati naiseks võtta meistri lesk või tütar.
13. Kaubandus
Gildid kaitsesid oma liikmete huve, korraldasid nende seltsielu ning pakkusid häda korral abi
ja toetust. Gild aitas kaasa ka liikmete matuste korraldamise juures, aitas orbe ning leske.