Mefistofeles, kuri deemon, on tegelane, kes ei pea inimestest lugu ning loomadest eraldab teda vaid mõistus. Erilist austust pole tal ka Jumala vastu. Ta on kurjuse kehastus. Sõnasta Issanda ja Mefistofelese suhtumine inimestesse ja Fausti. Too välja olulisim muutus(Proloog taevas). Mefistofeles leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodud kannatama, kuna tal on mõistus. Issand, vastupidi, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks läheb Mefistifeles maa peale, et üritada Fausti headuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Issand endale kindlaks ja lausub: "Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja- ka kurjast kasvab hea.". Kuidas vastaksid teose põhjal küsimusele "Kas inimmõistus on kõikvõimas?"? Inimmõistus on võimas sel juhul, kui inimene saavutab oma tegutsemisega midagi sellist, mis püsiks ning mis oleks kõigile hea. Inimmõistus on kõikvõimas, kui inimene leiab oma suurima õnne ja tõe - elu mõtte.
Seepärast on mu eluring kõik, mida hüüab paheks, patuks ja hävituseks inimhing.“ Inimesed on Jumalast loodud ja ei ole võimalik neid viia sellisele eksiteele. Nad kõik taipavad, et on olemas ainult üks õige tee. Mefistofeles arvab, et Fausti eksirännakud on tingitud kurjusest. Ta ei taipa, et Faust on otsingul ja sellel teel võib teha vigu, aga need viivad õigele teele veelgi lähemale. Arvan, et Mefistifeles avaldas Faustile elu mõtte, kuid mees ei suutnud seda mõista, sest ta polnud seda kõike ise läbi elanud ning seega ei suutnud maailma saladusi hoomata. Selle tõttu oli Mefitofelese tegevus vähetulemuslik. 3. Fausti vaimne suurus avaldub selles, et ta oskas igast elukutsest midagi. Ta oli nii arst, teadur, kui ka teoloog. Kõik need oskused ja teadmised olid saavutatud enese harimise teel. Teda austati ühiskonnas ja pöörduti tema poole, kui oli tarvis abi
annaabi.ee 
