lehetäide magusat eritist. Mesilasel on olemas astlaaparaat, mille kasutamine inimese vastu lõpeb mesilase jaoks surmaga. Astla nõelamisharjaste otsas asuvad kidad ei võimalda astelt inimese või mõne muu püsisoojase nahast välja tõmmata. Seega järgneb kogu astlaaparaadi murdumine, mille tagajärjel saab mesilane surma. Kuid kui ta nõelab mõnda teist mesilast või herilast, saab ta oma astla kerge vaevata kätte. Meemesilasel on looduses palju vaenlasi. Näiteks lendavad mesilaste tarru vapsikud ning ähvardavad lennult naasvaid mesilasi. Vapsikud ründavad mesilast , püüavad ta kinni ja veavad putuka oma tarru, kus nad ta ära söövad. Teiseks herilase vaenlaseks on keskmise suurusega herilane, kes püüab mesilasi nektari pärast või viib kinnipüütud mesilase oma pessa vakladele söögiks. Kodumesilastel on erinevad võtted kaaslaste teavitamiseks uutest nektaririkastest korjemaadest
metsaloikude ligiduses. Ei ole kaitsealune liik. 5 Meemesilane (Apis mellifera) Rahvakeeles ka mesilind Meemesilase algne levila oli Euroopa, Aafrika ja Ees-Aasia. Et ta annab mett, siis inimene kasutab teda (vt mesindus) ning ta on levinud üle maailma: teda on levitanud eurooplased teisi maailmajagusid koloniseerides. Põllumajandusele on oluline, et meemesilane tolmeldab õisi, mistõttu ta on üks tähtsamaid koduloomi. Meemesilasel on umbes 25 alamliiki, mida nimetatakse mesilastõugudeks. Need kujunesid praegusel kujul alles pärast viimast jääaega jääst vabanenud alade taasasustamise käigus. Euroopa parasvöötmes ja jahedates piirkondades (Alpidest põhja pool) levis euroopa meemesilane. Nagu mõned teisedki mesilaseliigid, on meemesilane ühiseluline (peredena elav) lendav putukas. Aasias elab veel kaheksa mesilase perekonna liiki. Kõige tuntum neist on india mesilane, keda peetakse
annaabi.ee 
