Juhan Liiv Isamaaluule
sügavaid tundeid. Nii paljudes värssides on tunda mehe üksindust. Läbi isamaa luule
käisid pidevad eneseotsingud. Ta ei suutnud endale leida siin maailmas kohta. Liiv
tundis, et keegi ei armastanud teda ja ta ei olnud kusagil oodatud. Mina leian, et kui
sa ise ei suuda ennast armastada ei saa seda teha ka keegi teine. Luuleridades
,,isamaale" on kõigil inimestel, asjadel ja tegevustel oma kindel koht või inimene, kes
neist hoolib. Liiv, aga sammub üksi lõputuid radasid ja otsib nii meelehelitlikult
midagi. Kas selleks oli siis armastav perekond ja mõistvad sõbrad? Äkki kindlustunne
ja teadmine, et sa kuulud kuhugile või hoopis midagi muud?
Mina kõndisin kurba rada,
kurba rada kõndisin ma;
muresid mul mitusada
oh kuis majajäetud ma!
Kivi kukkus kivi juure,
jõgi püüdis meresse,
koerakutsik ema juure,
ema juure ussike.
Kuhu lähen mina, vaene?
Kelle juurde, koduta?
Me tunneme, kuidas luuletaja hing ihkab isamaa poole nagu mesilane
mesipuu poole
annaabi.ee 
