Tänu kellele pole meil kodusõda
rahu säilitada, vaid siis, kui enam midagi vältida ei saanud.
Kummaliseks jääb see, et kuigi valitsus oli teinud nii ilmseid
kommunikatsiooniprohmakaid oma kodanikega suheldes, ei tekkinud
eestikeelses meedias isegi mitte arutelu tagasiastumise teemal. Eesti
meediapilt keskendus küsimusele "kes siin maal elavad / kes siin maal
võivad elada?", mitte sellele "mismoodi kõik inimesed, kes sellel
territooriumil asuvad, võiksid elada?". Kahel esimesel päeval jooksid
meediavahenditele tormi mitmed natsionalistid ja rahvuslased (mitte
tingimata äärmuslikud) ning vaprad sõdurid, kes ikka niisuguste
konfliktide puhul püüavad masse veenda, et vägivald ja "karm käsi" on
ainuvõimalik käitumisviis. Veel enam, neil esimesil päevil rõhutati
asjaolu, et "Venemaa on vaenlane", ja kultiveeriti vastandust "rahulikud
inimesed ja pätid". Niisugune käsitlus võimaldas täiesti vältida debatti
teemal "millised probleemid meie riigikorralduses on niisugused, et meie
annaabi.ee 
