Halogeeniühendite kasutamine
DDT-d sünteesiti esmakordselt 1874. aastal, kuid selle intsektitsiidne toime avastati alles
aastal 1939. Teise maailmasõja lõpupoole kasutati seda efektiivselt nii tsiviilkodanike kui ka
sõjaväelaste poolt sääskede ja täide arvukuse piiramiseks, mis omakorda võimaldas ohjata
malaaria ja tüüfuse levimist. Sveitsi keemik Paul Hermann Müllerit pärjati 1948. aastal oma
DDT alal tehtud avastuste eest koguni Nobeli Meditsiinipreemiaga.
DDT lahustudes hästi rasvades ning kandub edasi piimaga, kuhjub inimese ja loomade
rasvkoes ning kutsub esile nii ägedaid kui ka kroonilisi mürgistusi. Lisaks sellele on DDT ka
mullas ja vees väga püsiv ja seetõttu võib tema kahjulik toime ilmneda alles aastaid pärast
kasutamist. Samuti võib ta kanduda kaugele oma tarvitamiskohast. Nii näiteks on DDT-d
leitud pingviinide rasvkoest Antarktikas, kus teda pole iial kasutatud. DDT kasutamine
arenenud maades on enamasti keelatud
annaabi.ee 
