Keemia ajalugu ja alkeemia
epideemiad jäid endiselt niiöelda "jumala nuhtluseks" ja nende üleelamine olenes ka üksnes "jumala
halastusest." Alkeemik-iatrokeemik võis üksnes juhuslikult edu saavutada või näiliselt edukalt ravida.
Mõned uued ravimid (näiteks elavhõbedapreparaadid süüfilise vastu) ja printsiibid (näiteks: vaadelda
haigusi kui keemiliste ainete tasakaalu häiret organismis ja ravida neid vastavate ainete abil, ravimi
mõju oleneb doseerimisest jt.), mis seejuures meditsiinipraktikasse toodi, olid ikkagi iatrokeemia kui
alkeemilise toimingu kõrvalproduktid. Iatrokeemia avaldas aga meditsiinile teatavat niiöelda
ideoloogilist mõju, kuna ta õhutas ravimisel otsustavamalt tegutsema, julgemini traditsioonilisi
raviviise ja ravimeid uutega asendama. Mida aga konkreetselt teha, missugust keemilist ainet,
missugustes annustes, missuguse haiguse puhul kasutada jne., neile iatrokeemia vastuseid tuletada ei
suutnud
annaabi.ee 
