Ühe raamatu nimi oli «Sõpruse ohvrid», see oli täis luulelisi aineid ja laule; kuid ma laule ei lugenud. Siis «Henry Clay kõned» ja dr. Gunni «Koduarst», -- see jutustas kõik, mis teha, kui mõni oli haige või surnud. Oli lauluraamat ja hulk muid raamatuid. Ja toas oli ilusaid ja täitsa terveid õlgpõhjaga toole, -- mitte keskelt lohku vajunud ega välja veninud nagu mõni vana korv. Seintel rippus pilte -- peamiselt Washingtonid ja Lafayette'id ja lahingud ja Soti mägede Maryd; ühe pildi nimi oli «Iseseisvusaktile allkirja andmine». Seal oli pilte, mida nimetati pliiatsijoonisteks, need oli üks tütar ise teinud, kui ta kõigest viieteistkümne aastane oli; ta oli surnud. Need olid teistsugused kui kõik muud pildid, mis ma iial olen näinud: enamasti tumedamad kui harilikud pildid. Ühe' peal oli naine õhukeses mustas kleidis, mis kaenla alt vööga oli kinni seotud; käised olid keskelt laiad kui kapsad; peas oli naisel lai must
annaabi.ee 
