Hiljem arendati välja CD-ROM-i andmete säilitamiseks. Esimest CD-d esitati 1984. aastal. Standardselt on CD-ROM-i läbimõõt 12 cm. Plaat (joonis 4.25) koosneb järgmistest kihtidest (alustades alt, sealt valgustab laser): polükarbonaatkiht, mis laseb valgust läbi ja moodustab plaadi aluse valgustpeegeldav kiht (tavaliselt alumiinium, aga kasutatakse ka kulda) kaitsekiht, mis on suhteliselt õhuke markeering Markeeringu poolt rikneb plaat kergemini, sest markeeringualune kaitsekiht on õhuke. Info kantakse plaadi pinnale radadena, mille vahekaugus on 1,6 µm ja mis on 30 korda väiksem inimese juuksekarva läbimõõdust. Kokku on 20 000 rada kogupikkusega peaaegu 7 kilomeetrit. Kui kõvakettal paiknesid rajad kontsentriliste ringidena, siis siin on üks pikk spiraal, mis erinevalt vinüülplaadist algab seest, mitte äärest. Info salvestatakse rajale süvendite (pit) ja põhipinna (land) abil. 13.1. Holograafiline mälu
on kõige levinum summaatori ülekandemeetod. Kiire ülekande skeem arvutab ülekannete väärtused eraldi avaldiste järgi. 2. Optilised mäluseadmed. Valgust läbilaskval marjalil peegelduv kiht, mille sisse kõrvetatakse laseriga bitt. CD-R (ühekordeslt kirjutatav) puhul koosneb plaat: polükarbonaatkihist laseb valguse läbi ja moodustab plaadi aluse, valguspeegeldav kiht, õhuke kaitsekiht ja markeering. Markeeringu poolt rikneb plaat üsna lihtsalt, kuna markeeringualune kaitsekiht on õhuke. Info kantakse plaadi pinnal radadena, mille vahekaugus on oluliselt väiksem inimese juuksekarva läbimõõdust. See on üks pikk spiraal ja info salvestatakse rajale süvendite ja põhipinna abil. Põhimikku pressitud pidev spiraalvagu, mille järgi kirjutuslaser ennast positsioneerib. Vagudevahelistele aladele tehakse ,,lohke", mis muudetakse kerge sulatamisega mittepeegeldavaks, mida saab pärast lugeda. CD-RW- (rewritable) saab mitu korda kirjutada ja pealt lugeda