'Mängiv inimene' J. Huizinga
Samuti arvab Huizinga, et kultuuri ja mängu seost tuleb otsida sotsiaalse mängu kõrgemates
vormides rühma või siis kollektiivi korrastatud tegevuses. On mõistetav, et vaimuhoiak,
millega kollektiiv kogeb ja võtab vastu oma pühi riitusi, on kõigepealt suure ja püha tõsiduse
hoiak. Ka ehtne ja spontaanne mänguhoiak võib olla sügavtõsine. Mänguga lahutamatult
seotud rõõm ei muundu ainult pingeks, vaid ka ülevustundeks. Võib öelda, et mängu meeleolu
on alati maoorne. Ja kultuuriks muutub mäng seda enam, mida suurem on ta võime
suurendada indiviidi või sotsiaalse grupi elu intensiivsust. Oleme ju igapäevaeluski valinud
endale teatud rollid. Äärmiselt oluline igasuguse mängu puhul on võimalus oma saavutustega
kiidelda, sest hea tulemusega kaasneb austus, imetlus ja lugupidamine. Seega võib eelnevast
järeldada, et mängitakse alati millegi jaoks või millegi pärast. Mängul on oma panus, aineline-
ja ka ideeline väärtus ning kindlad reeglid.