"maltrannale" - 1 õppematerjal

Friedebert Tuglas

  ning kaugel kõikuvat üksikut purje.  Kui avar, kui suur, kuis helendad Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda  sa!  kui magava hiiglase raudrüüs rinda  Kuis vabadust hoovab sust vastu ja kuulata laineid, mis veerevad randa  otsata!  kui tuiskavad leegid, mis raksuvad  mis kirglikult kutsudes tuksuvad,  Rind rusutud vastu vangla mis mürinal maltrannale vaovad ja siis seina,  jällegi kaovad  käed kramplikult aknaraudades,  kui vägi, mis taganeb vaenlase eest, või silmad täis aja trotsi ja leina-  põdrakari läeb põleva padriku eest.  nii viimaks sind ometi näen!  „Meri“ Tänan kuulamast!