Seitsmes rahukevad
lumi, jää jne huvitab teda ka siis samamoodi kui ta juba suur on. Nüüdseks on aga kõik muutunud.
Koerad on surnud, samuti Liisu, vanaema ja teised. Mt. läks koju. Toas oli kuusk, küpsetati leiba,
mis aga oli lääge, ahjus olid jõulutoidud. Isa tuli koju. Minategelane sai isalt kingiks dressipüksid,
onult aga samblatuti koos nahksete sinilillelehtedega, mis minategelase jaoks oli talvepimeduses
sähvatanud igavene päike, lootusesäde. Tulevikus langesid kaupade hinnad, majavedamise plaanid
unustati, põllutöödele tekkisid uues kombainid ja traktorid. Ema häbeneb südame kunagist elu, ent
tal pole seda millegiga asendada. Vaid fotod säilitavad tema noort nägu. Ema ei tunne mingit
võõristust uksekellade, liftide, telefonide ja tolmuimejate eest. Minategelane ei tunneks teda ära,
kui ta ei teaks, et see on tema. Niisamuti ei tunneks ema teda, kui ta ei teaks et see on tema.
Minategelane on muutunud asitõendiks tänasest päevast.
annaabi.ee 
