"Elu ja armastus" A.H.Tammsaare
oli põiminud enda teise suurema punaka savi karvalise ümber, nii et nad olid kahekesi kui
palmik päikesepaistel. Ja Kalmu Eedi, see, kes viskas oma roosid hiljem tema jalge ette
teele, oli siis seletanud, et nii on usside armastus. Irmal oli tundumus, et inimesed ei saagi
kunagi olla nii õnnelikud nagu seda ussid on, sest inimesed ei saa üksteist niiviisi
palmikuks põimida.
Saabus jaanipäev, seks ajaks oli kõik omal paigal ning õnnistati oma uut eluaset sisse.
Isegi vabariigi lipp oli majaotsas vardas. Seda tähtsat päeva aitasid kaasa pühitseda
arhitekt- kes oli uue hoone ehitanud, agronoom- kes pidi majahärrale põllukultuurilist
nõu andma, kuulus maalija- kes otsis värskeid motiive ja pidi lõuendile viskama
armumuuseumi, tulevane ilmakuulus kirjanik- kes oli seltsinud maalijaga ja mõned muud
inimesed nii mees kui ka naissoost. Palju räägiti kultuurist, kunstist, kapitalist jms.
Teema ammendus sellega, et Rudolf vaidles maalijaga rästiku üle, mis pildile pidi
tulema.