ESIMESED KAASAEGSED MAJANDUSTEADLASED Esimesteks kaasaegseteks majandusteadlasteks võib nimetada 16-18 sajandil valitsenud merkantiliste ja 18.sajandi filosoofide ja majandusteadlaste rühmitust, keda tuntakse füsiokraatide nime all. Merkantilistid väitsid, et riigid peaksid käituma üksteisega nii nagu nad konkureeriksid üksteisega kasumi pärast. Valitsus peaks andma välja seadusi, mis toetaksid tootmist, hoides madalal tööjõu ja tootmiskulud ning soodustades eksporti ehk müüki välisriikidesse. Lühidalt võiks kokku võtta
Klassikaline poliitökonoomia Klassikaline majandusteadus ehk klassikaline poliitiline ökonoomia on mõtteviis majandusteaduses, mis tegeles majanduskasvuga seotud küsimuste uurimisega. Klassikaline majandusteadus tähendas üleminekut merkantilismilt tänapäevasele majandusteadusele. Klassikalise majandusteooria peamisteks arendajateks peetakse Adam Smithi, David Ricardot, Thomas Malthusi ja John Stuart Milli. Mõnedes käsitlustes loetakse klassikalisteks majandusteadlasteks ka William Petty, Johann Heinrich von Thünen ja Karl Marx. David Ricardo (1772-1823) uuris tootmissfääri ja pidas tööd rikkuse allikaks ja kaitses majandustegevuse vabadust. Ühiskonnas on kolm vastuolulist põhiklassi: tööstuskodanlus, maaomanikud ja töölised. Kaitses tööstuskodanluse huve. Ettevõtjad hoolitsevad kapitali akumulatsiooni eest. Valitsuse sekkumine majandusse pigem vähendab kui suurendab majanduslikku aktiivsust. Ühiskondliku tootmise eesmärk on kõrge kasum
annaabi.ee 
