Robert Annus
vahel, valis ta lavakunstikooli astudes esimese tee."Klassikalise muusiku
elus on rohkem üksindust, teater on oma olemuselt kollektiivsem,
kuid meistriks saamisel määrab tegelikult ikka harjutatud
tundide hulk - kui palju oled pilli harjutanud," arvas Annus Kroonikale
antud intervjuus.Nüüdseks on Annus jõudnud hetke, kus ta eelistab
näitlemist rohkem lavastamisele. Robert Annuse elu kõige esimene
mälestus on pärit Vigalast, kui ta umbes kolmene oli. Nende majahoovis oli
olnud metallist suur kollane mänguauto, kuhu sisse sai istuda. Mäletan
imeilusat ilma ja ennast selles autos. See seostub hästi suure hooviga,
hästi suure köögilauaga, millel on valge lina. Pannkoogid ja mina seal
laua kõrval autos.Lavastajaks õppimise soov tärkas tal Kanuti gildi
saalis Eike Ülevainugatantsulavastust tehes. Sealt edasi Annuse sõnul
,,kõik lihtsalt juhtus".Lavakunstikooli võeti parasjagu vastu just lavastajaid
ning ta otsustas proovida
annaabi.ee 
