Haapsalu sall
pestakse soojas seebivees kergelt muljudes, loputatakse ja raamitakse kohe keskmise pingega.
Hinnatuim oli valget värvi pitsrätik. Materjaliks oli varemalt kodukedratud ühe- või kahekordne
lambavillane lõng, eelistatavalt tallevill. Hilisemal ajal hangiti peeni välismaiseid lõngasorte, nii et
õiget haapsalu rätikut sai naisterahva sõrmusest läbi tõmmata.
Ajalugu:
Haapsallased said suviti tulusat teenistust ning naiste käsitöö leidis huvilise tarbijaskonna. Lihtsate
maavillaste õlarättide asemel hakati nüüd kuduma aina õhulisemaid ja pitsilisemaid salle-rätte,
meelitamaks ostma rikkaid vene aadlidaame.Osaleti käsitöö-näitustel kodu- ja välismaal, sh. New
Yorgis ja Berliinis. Haapsalu rätikuid turustati isegi Austraalias.
Tänapäev:
Sallikudujad koondusid 1992. a. loodud käsitööseltsi. Selts muretses kudujaile sallilõnga, korraldas
kursusi. Haapsalu salli-räti traditsioonide hoidmiseks korraldati 1997. a. Haapsalu kuursaalis
annaabi.ee 
