Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
eksib, ise vastutab, ise hambad risti ka kannatab. Ei Stalini kommuun, ei Darre
sundkülakond ega Mussolini korporatsioonid ei jäta eesti põllumehe „isele“ tege-
vusvabadust ja töörõõmu. Ka juhiprintsiip on kariinimesele, mitte
individualistlikule skeptilisele eestlasele. Eestlane oskab hinnata ja austada
võimsat inimest, suurmeest, kuid ei kannata temas jumalust või orjakubjast, vaid
tahab näha temas tublit eestöötegijat. Eestlase hingelaadile —
maaomavalitsuslike kogemuste järgi — vastab ainult demokraatia, tõeline demo-
kraatia, mis saab meil olla kindel vaid agraardemokraatiana. Kuid ees on selle
kindlustamiseks veel palju kasvatustööd ja nimelt rahvusdemokraatlike
traditsioonide kujundamist.
Traditsioonide ja ideoloogia kandjast eliidist saab meil maa-aadli ja liberaalse
kodanluse asendaja. Rahvuslikke traditsioone tervemal kujul leiame ainult maal.
See osa põllumehi, kes oma isikuga ja isiksusega siin läbi löönud, kes ei otsi