Eduard Wiiralt
korraldusel. 1945. aasta algul siirdus kunstnik edasi Berliini ning
sealt sõja lõpu eel Rootsi. Järgmisel suvel tegi ta koos Eduard
Olega kuuajalise reisi PõhjaRootsi Lapimaale, kus graveeris
kuivnõelalehe "Lapi maastik Vaisaluokta", mis vaimulaadilt on
lähedane "Viljandi maastikule". 1946. aasta sügisel pöördus
kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Wiiralti loomingu uudseks jooneks
sai süvenev intiimsus. "Marc" ja "Catherine Boullaire" (1948,
kuivnõel) annavad tunnistust maalilisekspressiivse tendentsi süvenemisest kunstniku näsitluslaadis.
Kunagi varem polnud Wiiralt nii vaba ja avatud emotsionaalses eneseväljenduses. Sõjajärgsel
perioodil töötas kunstnik paljud varasemad teosed ümber, paraku ei teinud see neid paremaks. Ka
tõmbas ta nõutavamatest töödest täiendavaid tiraaze. Ometigi jäi talle omaseks otsinguvaim mitte
ainult tehnikas, vaid ka sisus. Loomingu lõpuperioodil on Wiiralti töödel omalaadne aura, mille annab