“Seiklus kosmoses” Oli pime. Marsi valgustas vaid kaugelt paistev kuu Deimos. Pisike ufonaut kössitas ühe suure kraatri serval ja uuristas oma ainsa varbaga paksu punase tolmu sisse jutikesi. Tal oli väääga igav. Ema ja isa olid läinud õhtusöögiks suurest järvest marsikala püüdma. Ühtki rohelist sõpra ka ei paistnud õues oelvat. Sõbrad olid muidugi kõik kodudes ja istusid oma läpakate taga Naut-bookis või piiksusid Mypes omavahel. Pisikesel ufonaudil oli eilsest õhtust arvutikeeld. Ta oli intermarsi avarustest leidnud lennumasina tegemise õpetuse ning proovis sellega oma maja katuselt Deimosele lennata, kuid oli hoopis katuselt alla kukkudes lõhkunud ema kasvuhoone, kus viimane hapniku keskkonnas väärt marsikurke kasvatas. Äkki märkas ta taevas kummalist lendavat objekti, mis hirmuäratava kiirusega talle lähenes. Ufonaut jõudis viimasel hetkel kraatri serva taha varju hüpata, kui lennumasin hirmsa kärg...
D: Nagu ma rääkisin, oleme teatud tasandil kõik seotud. Oleme kõik tehtud samast ainesest. A: Jah, me koormame ennast erinevate seadustega. Kui võtaksime inuakid ja maala- sed ja mahutaksime nad ühte kohta, mis siis juhtuks? 19 D: See oleks võimatu, sest nad ei kattu vibratsiooni tasandil. Kunagi olid inuakid need, kes oleme meie praegu. Inual ei ole praegu mitte ühtegi indiviidi, kes kattuks maalasega, isegi kõige kõrgemalt arenenud maalasega. A: Seega on nad paremad, rahulikumad ja täis armastust? D: Nad ei tekita enam Maatriksis rikkumisi. Vastupidi nad aitavad sel ennast regu- leerida, laevad seda positiivse energiaga. A: Kuidas nad seda teevad? D: Läbi oma tegevuste, mõtete, läbielamiste. Nad teavad, et on igavesti seotud Maat- riksiga ja seetõttu elavad sellega koos täielikus harmoonias. Tasakaalu pole mõtet rikkuda. A: Näen, et hakkad nihelema. Tahad peatuda?
annaabi.ee 
