1. MÕISA OMANIKE VÄRVIKAS AJALUGU 1376. aastal andis Tartu piiskop Heinrich I Velde mõisa vendadele Hermann ja Otto von Uexküllile. 1588. aastal kuningas Sigismund III andis mõisa Võnnu kastellaanile Georg Schenkingile, kes ehitas mõisast kastelli -s. o. kindluse, millest tänaseks on vähe säilinud 1625 andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa kammerjunkur Acke Tottile. 1649. aastal müüs viimane mõisa 14 500 taalri eest Diedrich Riegemannile, kes 1650 aadeldati Löwensterni nime all. 1656 Diedrich suri ning mõisa päris tema poeg leitnant Joachim von Löwenstern. Viimase surma järel jaotati mõis kaheks, Uue- ja Vana-Antslaks. Uue-Antsla omanikuks sai major Karl von Löwenstern. Vana-Antsla päris Martin von Löwenstern. 18. sajandi alguses sai mõisa omanikuks eelmise pojapoeg Karl Diedrich von Löwenstern, sajandi keskel tolle poeg Karl. 1783 pärandus mõis omakorda viimase lesele ja poegadele Karl Otto ja Georg Diedrich von Löwensternile.
(kullatud mylar-[plast]kile). Soojuskiirgust peegeldavate aknaklaaside kattekihina. Elektroonikas kontaktide katteks. Elektronmikroskoopias kaetakse uuritavad objektid elektrijuhtivuse tagamiseks õhukese kullakilega. 3 mm paksune rubiinklaasi ("Bullseye") klaasitükk. Klaasile annavad punase värvuse kolloidse kulla osakesed. Rubiinklaasi osati valmistada juba antiikajal. Vahepeal tema valmistamise meetod unustati, leiutati aga uuesti 1679. a. Johann Kunckel von Löwensterni poolt, kes sulatas klaasimassi nn. Cassiuse purpurit (kullakolloid tina(IV)hüdroksiid geelis). Rubiinklaasi värvuse mikroskoopiliseks põhjuseks on nn. pinnaplasmonid - kulla juhtivuselektronide "gaasi" võnkumised osakeste pindkihis. Pinnaplasmonite sagedus sõltub tugevalt kullaosakeste suurusest ja ilmneb kullakolloidide spektrites karakteerse neeldumiribana piirkonnas 500 ... 600 nm. Kiri "23K" ütleb, et tegemist on kullaga, milles muid metalle sisaldub 1/24 osa (puhast kulda 23/24)
annaabi.ee 
