Koidula luule analüüs
Koidula luule analüüs
Kiindumus isamaasse:
,,Mu isamaa on minu arm!"
Mu isamaa on minu arm,
Kel südant annud ma,
Sul laulan ma, mu ülem õnn,
Mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb.
Mu isamaa!
,,Sind surmani!"
Snd surmani küll tahan
Ma kalliks pidada,
Mu õitsev eesti rada,
Mu lehkav ismaa!
Mu Eesti vainud, jõed
Ja minu emakeel
Teid kõrgeks kiita tahan
Ma surmatunnil veel!
,,Kaugelt koju tulles"
Eestimaa,Eestimaa-
Kes mind võtnud üles kasvata!
Eesti leib, mul üksimagus maitsed-
Eesti piir , mind üksi kindlast kaitsed-
Tänu Isale, et tereta
Võin sind jälle, kallis isamaa!
Kiindumus eesti rahvasse:
,,Sind surmani!"
Kuis on su pojad vagad,
Nii vaprad, tugevad !
Nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
Sind õitsel hoiavad,
Ja kõrge kotka tiivad
Kuis hellast katavad!
,,Teretamine"
Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa,
Laulik; usaldb su kätte
Lauluannet pakkuda....
annaabi.ee 
