Kristjan Jaak Peterson
lasta enda meeli rikkuda tühjast tähjast, mida vähemaga me lepime, seda õnnelikumad me
oleme, sest üle enese võimete ei saagi hüpata. Peterson mõistab hukka igasuguse tantsu
õppimise, moodsad riided, viisakad kombed, tal ei olnud sellisteks asjadeks aega raista.
Õppides mitmeid keeli jäi talle südamelähedasemaks eesti keel. Oma luules kiidab ta
eesti keele ilu ning usub selle tulevikku. Kogudes rahvalaule, püüab ta oma luuletusteski
mõned read kirja panna. Petersoni värvikas ja jõuline luule ülistab inimmõtte suurust,
sõprust, armastust, looduse ilu ja vägevust.
Loomingut iseloomustab veel sügav elumõttelisus, mitmekülgsus, vastandlik sõnastus ja
tähendusrikkus.
Ta oli kui meteor, mis hetkeks eesti kirjanduse halli taeva all leegitsema lõi, et siis
kustuda. (G. Suits)
annaabi.ee 
