Rainer-Maria Rilke
Ta ei lasknud
end mõjutada avangardistlikest
vormieksperimentidest. Tema küpsel
luulel 1920ndate alguses pole eriti
seost tollaste modernistlike
moevooludega. Tema esimene
mõjukas luulekogu ,,Tundide raamat"
(1905) keskendus Jumalamaailma
luuletaja vahekordade eritlusele,
luuletused arenevad seal kahekõnes
Jumala e. absoluudiga. Luuletaja
tunneb siin end maailmana ja maailma
loovuse printsiibina, jõudes koguni
tõdemuseni, et Jumal ise on maailma
looming, ilma maailma ja luuletajata
kaotaks Jumal mõtte. Taoline
mõtterõhuline luule oli omas ajastus
erandlik. Filosoofiline kallak jätkus ja
süvenes veelgi läbi Rilke järgnevate
kogude: ,,Pildiraamat" (1902, 1906) ja
,,Uued luuletused" (1907, 1908). Neis
koondas Rilke oma tähelepanu tihti
mingile kindlale objektile, mille kui
mikrokosmosega
liikuvaid seoseid makrokosmosega
(elukõiksusega) ta püüdis tabada.
,,Uutes luuletustes" Jumala kujund
taandus; seda
asendasid inglid täiuse sümbolitena.
Vähehaaval
annaabi.ee 
