Kuulsuse narrid.
Autor istub kirjutuslaua taga, kirjutades midagi sulega paberile. Mõne hetke pärast tõstab ta
paberi üles ja hakkab sealt lugema. ,,Üheksateistkümnenda aastasaja lõpus olid Jaan Tatikas ja
Saalomon Vesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad vaimukangelased Tallinnas. Kui mitte
terve maailma, siis ometigi kumbki ühe inimese silmas. Ja need inimesed olid nad ise."
Saalomon Vesipruul oli luulemaailma tõusev täht. Ühel päeval, kui ta oma luuleoskuse
avastanud oli, kolis ta suvemajja, istus ta laua taha ja pani sule paberile. Päeva lõpuks oli ta
kirjutanud luuletusele pealkirja: ,,Leekiv armastus". Teise päeva lõpuks oli ta jõudnud
kirjutada esimesed sõnad: ma armastan. Ta hakkas kõigile seletama, kuidas tema vaim pole
veel kohal ja kuidas kõik paremad luuleread on juba ära võetud. Ta ei kahelnud hetkekski
oma andes. Ta otsustas vahelduseks kirjutada hoopiski uudisjuttu, kuigi ei pidanud seda oma
oskuste vääriliseks.