Luua tegemine vanal ajal
rohkem võru, mis olid eelnevalt keerdu väänatud. Vitsad pidid kõvasti kinni olema, et luud
laiali ei laguneks. Võrusid tehti järgmiselt: kooriti pajuvits, jämedam ots õhendati. Siis muditi
kas soojas ruumis või veel parem leiges vees leotatuna näppude vahel kiud pehmemaks.
Lõpus tehti kiule sõlm sisse ning keerati kokku võruks. Kui luud valmis, siis viidi see esmalt
varjulisse kohta kuivama. Enne kasutuselevõtu luud varrestati ja luuaoksi leotati vees
luuaraagude elastsuse taastamiseks. Luuavarreks oli umbes tolli jämedune ja kuni pooleteise
meetri pikkune ümar puulatt, mis oli luuapoolsest otsast viie tolli ulatuses nelja kanti teravaks
tahutud. Nii sisenes latt varrestamisel paremini luuakanda ja ei hakanud hiljem keerlema.
Luuavarre tagumine ots vesteti ümaraks, et oleks mugavam käes hoida.
Kokkuvõtlikult võiks öelda, et korraliku luua tegemine nõuab teadmisi ja keskendumist:
annaabi.ee 
