Kalevipoeg 13.lugu kokkuvõte
Seejärel käskinud nad Kalevipojal läbi väravate kummardades minna kuni toaukseni.
Kalevipoeg sammus küürakil kuni tee muutus laiemaks ning ta sai jälle püsti kõndida.
Jõudis siis mees koopasse, kus lae küljes rippus lamp. Tagaseinas oli kaunis lai toauks. Uksepiida
kõrval seisid kõrvuti kaks ämbrit, mõlemas märg vedelik. Ühes piimakarva, teises tõrvakarva.
Tagaukse tagant kostus vokikese ratta vurin, ketraja kena helin, piigakese lustilaul.
Neiu kõneles ilusast elus, mis enne valitsenud oli. Ta ootas kosilast, kes ta sealt päästaks.
Neiu lugu kuulnud, püüdis Kalevipoeg ukse maha murda, kuid uks seisis vankumatult paigal.
Otsustanud teise plaani kasuks, madaldas Kalevipoeg oma häält ning jutustas neiule, kuidas oli
kaugelt tema õnnetut häält kuulnud ja teda siia otsima tulnud.
Neiu kõnelenud suurest õnnest, et kosilane just õigel ajal jõudnud. Peremees oli kodunt läinud, eit
annaabi.ee 
