Juhan Viiding
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.
Raamat. Ei ma ava. Vihik. Ka ei sulge.
Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.
Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed mandusid.
Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Tema kohta on öeldud...
Juhan Viiding on eesti luuletaja, kellest peab
kõnelema kogu aeg. Tema tähtsust ei pea rõhutama.
Kõik teavad niigi. (Marin Laak)
Juhan võis juba uksel kõiki haaravalt esinema
hakata. Mitte näitlema, aga siiski kogu seltskonna
annaabi.ee 
