'Läänerindel muutuseta' autorikeskne analüüs
Meil on
külm. Sõber minu kõrval on juba haigeks jäänud. Ta väriseb üle keha. Me kardame, et ta
sureb. Ma teen talle sooja ja lohutan, et küll kõik saab korda kuigi tean, et kui asi nii edasi
läheb, ei saa ikka küll.
Kusagilt kaugelt kostub mürsuplahvatusi ja karjed. See on jube. Lund hakkab sadama ja õhk
muutub aina külmemaks. Õhtu on käes. Sõber minu kõrval on otsi andmas. Meil on janu.
Üritame saada vett, mida me taskurätikuga lumesegusest mullast välja filtreerime. Kätte on
jõudnud öö ja hea sõber minu kõraval on meie seast lahkunud. Millal see õudus ükskord
juba lõppeb?
annaabi.ee 
