Kevad Mine, mine lumekene, kao kiiresti, tule, tule, kevadekene, tule rutusti! Nii kevade põgeneb talve eest, nii tali läheb kevade eest. Üle laane lootus huikab, üle oru ootus huikab. Siis kõik väljad valendavad ja kose kohin tõstab häält. Soos puude all on hämarus ja märjad oksad ripuvad. Ma vaatan, ei sõna ma ütleda saa, mu süda on õnne täis ja lõpmata. Paistab päike üle nõmme, üle liivase, sätendab ta üle nõmme sinitiivase. Siis vaatan taeva põue, küll virvendab ja hiilgab päike ja liblikas lehvib puude vahel ja kõlab ööbiku hääl. Ja ühes hõiskab rõõmus linnukoor, kui langeb roheline leheloor. Nii taevaste üle ja taevaste all kohab lauluhääl. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Sääl järve pinnal tõusev päike loitis. Ta peegel ...
Siin pilved, tuuled, päikene. Siin kaerapõld, siin kartulid. Siin väljad nõnda viljakad, siin kari tuleb karjamaalt. 11111111: Ilus ta ei ole: Siit koduõhk mind teretab, nii õnnis olen ma! lage heinamaa, heinaküünid, kuhjad, 11111111: Ilus ta ei ole: harva puudega. kõrval karjamaa kehvalt üle kaetud 222222: Mine, mine, lumekene, harva metsaga. Kao kiiresti, Tule, tule, suvekene, 222222: Aga üle oru, sääl kus põllupind Tule rutusti! Sügissuve päikesest, hiilgab mäerind. Kui ilul hiilgab mäeküür ja haljas mets kui müür. 11111111: Aga kõik see ilus, Kuldpäike ta pääl helendab, ja mets, ta helgib, valendab. pühaline ka
Juhan Liiv (1864-1913) Luule ja elulugu Juhan Liivi luuletusi „Sina ja mina“ „Mets kohas...“ „Eile nägin ma Eestimaad“ „Rändaja“ „Ta lendab lillest lillesse“ „Mine, mine, lumekene“ „Küll on lainte hiilgus ilus“ Teemad Kõige enam saab Juhan Liivi luules eristada: Loodusluulet Isamaaluulet Armastusluulet Mõtteluulet Luuletuste meeleolu Juhan Liivi luule oli erineva meeleoluga. Enamus luuletusi olid negatiivsed, sügavamõttelised, üksildased, masendavad ja kurvad. Osad oli jällegi vaimukamad ja rõõmsamad. Haigusaastatel oli Liiv kodutu ja Liiv luuletas ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja – tunnetatu põhjal.
annaabi.ee 
