Sügisest sügiseni
Tuul raskelt rabab räitsakate vihku,
lind, loom ja inimene kohkunult kuulab.(Visnapuu 1950:468)
Kolm tuhat hobust, kolm tuhat suud
üle väljade hirnub ja traavib.
Kaasa lendavad metsade ladvad,puud
täis tuisku kõik maanteede kraavid.(Visnapuu 1932:269)
Sääl tuulekohinas üks väike kaja
ja taevasinas rohked tõotused.
Need süütavad mus hellad aimdused,
pean seisma nagu palvetaja.(Under 1904:12)
Sula on tulnud üle maa,
tuleb ja tuleb ning otsa ei saa.
Luksud ja nuuksud kurgus kui lapsel,
pärani kargab siis huulte kapsel. (Under 1923:207)
Siis tuleb kevad, jalas kiirtest kingad,
ja laotab maale kirendavad kangad.
Ta põimib piha ümber purpurvöö.
Päev pole enam päev, öö pole enam öö. (Visnapuu 1950:471)
Kus lõpeb päev, kus algab öö?
Silm silmas nad jaanikuul,
neid ühte köitnud hõbevõõ,
üks süttimas teise suul. (Under 1943:435)
Lõhnab magusalt, magusalt suvine tuul,
toob niitudelt ja nurmelt hõngu.
annaabi.ee 
