Marie Underi looming ja eraelu
Täis roosat eha sinine terrass, Las kihab rahvaparve kihav laat
kus punast tülli laotand akendelle mus idaneb üks lunastuse iha,
king purpurrätiku mu õlgadelle üks puhastuse-pühitsuse püha,
päev loojenev, nii kaunilt kustumas. suur vaikkne tõsidus mus võtab maad.
Kui verev roosikimp veel hõõgumas Me kahekesi ja see lainisaat!
ta taevas suurem õde lilledelle, Ju luilutuseks hellub mere müha.
kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, Löö oma kandjakäed mul ümber piha
ma trepi vanal astmel istumas. kuis vastu randa loksub üksik paat:
Siin pudeneva halli kivi praos mind sõua siit! Näe, päikse viimne kuld
nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab veel valmis väitama meil' teed ja tuld,
kus ootel üksinduse puhtad vood,
ja kressid rohu niiskenevas vaos
annaabi.ee 
