Põlevkivi
Mitmete teadlaste arvates on Eesti põlevkivi ehk kukersiidi
tekkimisel olnud lähteaineks sinivetikad (tsüanobakterid). Elutegevuse lõpetanud
veekogus hõljuv plankton on enne põhja langemist vees lahustunud hapniku
hapendava mõju all. Veekogu põhja hapnikuvaesesse keskkonda sattudes toimuvad
ainese keerukad keemilised muutused. Mineraalainega segunenud orgaaniline aine
tiheneb veesamba survel ja hakkab omandama kindlat kuju. Geoloogide arvates on
põhiosa lubjakivist (CaCO3) tekkinud lubjabakterite tegevuse tulemusena. Lubjakivi
sadestumine on võimalik peamiselt mere kaldalähedastes piirkondades soojas vees.
Vee temperatuuri langemisel alla + 20oC lubjabakterite elutegevus nõrgeneb, vetikad
seevastu arenevad hästi ka jahedamas vees.
Vee temperatuuri tõusmisel tarbisid lubjabakterid ära vees leiduvad
lämmastikuühendid. Bakterite elutegevuse mõjul vetikad taandusid ja hakkasid
settima kaltsiumisoolad, mis moodustasid veekogu põhjas lubjakivikihi.