Taeva palge all
Tooni ja Kustas teavad teineteist juba väga ammu. Nad elavad
aastaid koos, kuid siis nad oma tunnetele voli ei anna. Samas on nende kokkusaamine
isegi armsam. Kustas leiab oma õnen ka kalurikülast, kust ta algselt lahkub. Ta tahab
avastada maailma ja leida oma sihti, aga mees peab tõdema, et tema saatu on kodukülas.
Vähemalt mõistab ta seda lõpuks ja ei aja lihtsalt mõõda maailma tuult taga.
Kuid siiski arvan et Kustas ajab Hildet mõttetult taga. Ta annab naisele lootut ning hiljem
võtab selle. Naine jätab enda abikaasa, et olla oma armastatuga koos, aga Kustas ei vasta
samaga tema tunnetele ja seetõttu peab Hilde jääma lapsega üksinda. Seda on valus
vaadata, est naine ei ole ju milleski süüdi.
Miks ei saa südant sundida? Kui saaks, siis Kustas oleks endiselt Hildega koos, aga siiski
ei suuda ta lihtsalt kohusetundest koos elada. Selgelt väljendub südame mitte käskimine