Dostojevski ja Tšehhov kirjand "Unistus on kõigest etapp"
Nagu ta ka Sonjale pihtis: "Iseenda tapsin, mitte
vanaeide! Siin lõin ma enda korraga maha, igaveseks!" Ehk siiski oleks võinud korralikult
möelda, enne kui tegutsemiseks läks. Samas lihtsalt paigal istudes ja mitte midagi ette võttes ei
muutu ka midagi.
Niimoodi omaette nukrutses ja pelgalt unistas ka apteekri abikaasa. Ta oli väga õnnetu, sest
mees ei väärtustanud teda. Kuuldes pealt võõraste ohvitseride juttu, elustus ta korraks. Võib-
olla hakkas sees helkima mingi lootusetuleke, et ehk leiab ta kellegi, keda armastada ja kes ka
vastu armastaks. Saatuslikuks sai ilmselt kellahelin, mille peale mees üles ärkas. Apteekri
üleolevast käitumisest võib oletada, et naine on täielikult mehe mõju all ning ilma radikaalse
tegutsemiseta sellest õnnetust situatsioonist väljapääsu ei ole. Tagasihoidlikumad inimesed ei
julgegi ühtegi suuremat liigutust teha, sest pind jalge alt võib ju kiirelt kaduda.