Inimese vari
Ta
küünar-peast kullas, silmad leegitsemas. See polnud enam ini-mene, see oli koletis, kes keha üllatas ja läks mustaks. Ta mürgine veri ulatus südameni. Ja siis kummus ta elu
tulnud altmaailmast, murdes maakoore oma musta peaga. äkki surma musta ruumi nagu hõõguv raud, mis heidetakse karastamisvette.
Ta olemasolu loorus ikka suurema õudusega. Ta hakkas ikka enam ja enam inimesi öösel tuli metsavahi naine surnut pesema. See oli tige vanamoor pika harva
kartma. Ta laskis akna kinni peita ja elas päevalgi vabiseva tulukese valgel. habemega lõua otsas. Kuid nüüd tuli ta ometi naabrile appi ta õnnetuses.
"Kes on seal väljas?" karjus ta, istuli karates. "Kes läks akna alt mööda?" Nad soojendasid vett ja asetasid surnu lauale
annaabi.ee 
