Aristoteles kirjutas ka teatrist, kirjandusest ja riigivalitsemisest. Parim riigikord oli tema meelest midagi aristokraatia ja demokraatia vahepealset. pooldas riigivormi, mis ei ole omakasupüüdlikku eesmärgiga, vaid milles riigivõim teenib kogu ühiskonda. Ta uuris ka ilmastikku ja taevakehade liikumist. Seejuures uskus ta ka, et Maa on kerakujuline. Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused - loomutäiused. Ta eristas dianoeetilisi ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks hirm ei ole iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg.
See oli huvitav katse. Mina kirjutasin, et õnn on see, kui sinu unistus teostub. Teiste arvamused olid üsna ebatavalised, näiteks "Õnn on seisund, milles pole küsimusi". Pärast seda proovisime leida vastust üldtunnustatud autoriteetide poole pöördudes. Minu jaoks oli uus, et õnne komponendid Aristotelese järgi on «välised hüved» (kõrge päritolu, lapsed, sõbrad, raha, riigivõimu soosing), «kehaga seotud hüved» (tervis, ilus välimus), «hingega seotud hüved» ehk «loomutäiused» (rõõmsameelsus, lahkus, tasakaalukus, õiglus, mõistlikkus, tarkus ja nii edasi), aja komponent (need hüved peavad kehtima mitte episoodiliselt, vaid kogu elu jooksul), õnnetute ja õnnelike juhuste komponent (õnnetud juhused tekitavad võimaluse loomutäiuseks). Arutasime ka Seneca õnneteooriat, mis räägib sellest, et õnn koosneb leppimisest saatusega, leppimisest surelikkusega ning vabanemisest elamise ihast ja surmahirmust. Stoitsistlikust "õnne valemist" olen varem midagi
Selleni viib inimesele ainuomane toimimine, mis leiab aset loogilise arutelu tulemusena. Muu toimimine, mis kuulub toitumise, kasvamise ja meeletaju juurde, on inimesel ühine taimede ja loomadega -- ainult inimesele on iseloomulik loogiline arutelu ja mõistuse kasutamine. Aristoteles peab õnne jaoks oluliseks teatud isikuomadusi, mis kujunevad harjutamise käigus ning nimetas neid loomutäiusteks. Ta eristas intellektuaalseid ja eetilisi loomutäiusi. Tarkus ja arukus on intellektuaalsed loomutäiused. Eetiline loomutäius on oskus järgida kuldset keskteed asjades, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks on julgus kuldne kesktee hulljulguse ja arguse vahel. Aristotelese järgi peab hea olema vahepealne äärmuste vahel ja milleni jõutakse loogilise arutelu abil, tehes otsustuse nagu mõistlik inimene. Vajalikud tingimused, millele loomutäius toetub, on seega valik, vahepealsus, loogiline arutelu ja mõistlikkus.
tingimustel) iseeneslikult tamm. Kunstlikud on need asjad, milles ei peitu liikumise (muutumise) allikat. Sellised on inimese valmistatud asjad: lauad, toolid, skulptuurid jne. Inimese tegevuse tulemusel realiseerub ainult üks olemus paljudest võimalikest. Näiteks saaks teatud puitmaterjalist valmistada laua, tooli või riiuli. Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas mõistuslikke ja eetilisi loomutäiusi. Mõistuslikud loomutäiused: tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. Kuldne kesktee on mehisus. (Allikas nr. 2)
· Formaalne põhjus (causa formalis) vorm või disain millegi saamiseks · Toimiv põhjus (causa efficiens) tegelik agent, mis viib lähtematerjali vajalikku vormi. · Lõplik põhjus (causa finalis) põhjus, mis sunnib agenti materjali viima tagajärje vormi. Aristotelese eetika põhimõisted on · õnn ehk õnnestunud elu · loomutäius Loomutäiuste liigitus. Loomutäiused: Mõistuslikud loomutäiused Tarkus Arukus Eetilised loomutäiused Eetiline loomutäius on Aristotelese sõnul "... seadumus valida seda, mis on meie suhtes vahepealne, mille määrab loogiline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene. See on kahe pahe vahepeal, millest üks tuleneb liigsest, teine puudulikkusest" Eetiliste loomutäiuste näited TABEL teha Pahe Millega seotud Loomutäius Liialdus Puudus Hirm Vaprus Argus Hulljulgus Naudingud
õrnusega). 2. Olemusest lähtudes (nt saab kellegi heategusid seletada tema olemusega: ta ongi loomult hea). 3. Välise toimega (nt saab kellegi ninakirtsutamist seletada halva lõhnaga). 4. Seatud eesmärgiga (nt saab vihmavarju kaasavõtmist seletada sooviga vihma käes kuivaks jääda). Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi (mõistuslikke) ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. Kuldne kesktee on mehisus.
Inimese tegevuse tulemusel realiseerub ainult üks olemus paljudest võimalikest. Millegi seletamiseks ehk küsimusele "Miks?" vastamiseks on Aristotelese arvates neli võimalust. Seletada saab: 1. Mateeria iseärasusega 2. Olemusest lähtudes 3. Välise toimega 4. Seatud eesmärgiga Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg.
Siis saab vastest anda olemusest lähtudes, näiteks saab kellegi heategusid seletada tema olemusega: ta ongi loomult hea. Kolmandaks välise toimega, näiteks saab kellegi ninakirtsutamist seletada halva lõhnaga. Viimasena seatud eesmärgiga, näiteks saab vihmavarju kaasavõtmist seletada sooviga vihma käes kuivaks jääda. Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas mõistuslikke ja eetilisi loomutäiusi. Mõistuslikud loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. Kuldne kesktee on mehisus. (Lisa 4) 5
1.6 Loomutäiuste eetika Loomutäiuste eetika süstematiseeris Vana-Kreeka filosoof Aristoteles (384-322 e.m.a). Kreekakeelne sõna arete tõlgitakse eesti keelde kui loomutäius või voorus. Aristoteles pidas õnne jaoks oluliseks teatud isikuomadusi, mis kujunevad harjutamise käigus ning nimetas neid loomutäiusteks. Ta eristas intellektuaalseid ja eetilisi loomutäiusi. Tarkus ja arukus on intellektuaalsed loomutäiused. Eetiline loomutäius on oskus järgida kuldset keskteed asjades, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks on julgus kuldne kesktee hulljulguse ja arguse vahel. Aristotelese ideaaliks näib olevat täiuslik isiksus ning selline arusaam vaevalt et kellelegi päris võõras on. Iseasi muidugi, milliseid loomutäiusi keegi oluliseks peab. 7 Moraalifilosoofia
· Tegelikkus on tegelikkusena olemasolu, võimalikkus on võimalikkusena olemasolu · A järgi on loomulikud asjad need, milles eneses on liikumise/muutumise allikas; kunstlik on asi, mis liigub/muutub välise jõu mõjul · A järgi on 4 seletamise viisi: materiaalne põhjus (materjal), formaalpõhjus (olemus), tegevpõhjus (väline jõud), sihtpõhjus (eesmärk) · A eetika peamised mõisted on õnn ja loomutäius · Loomutäiused on nii mõistuslikud (tarkus ja arukus) kui ka eetilised (vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus, häbi tundmine jne) · Loomutäiuste juures on nii liialdused kui ka puudused, vajalik on nn kuldne kesktee KESKAJA FILO · Keskaja filosoofia sügavalt seotud usuga kristlusekeskne · Keskaja fil oli kasvatuslik ja õpetlik · Olulisel kohal keskaja filosoofias jumalakäsitlus · Jumala olemus: kehatu, ajatu, kõikvõimas, kõiketeadja, kõiktark, kõikhea jne
heade tagajärgedega. FLFI.02.003 Eetika alused 49. Vooruseetika kesksed küsimused antiikajal ja tänapäeval. Millest on tänapäeval tingitud huvi antiikse vooruseetika vastu? Aristoteles küsib ,,Nikomachose eetikas": ,,Mis on hüve?" Ta leiab, et hüve/õnn/õitseng/hea elu on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega). Sellest lähtuvad küsimused on, et kuidas elada hästi ning missugune inimene peab olema. Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma loomutäiused (voorused) hästi välja arendada ja elada neile vastavalt. Aristoteles vaevalt mainib printsiipe, ta näib arvavat, et ebamoraalsed teod on seesmiselt ja silmnähtavalt halvad. Printsiipide asemel rõhutatakse hea kasvatuse ja harjumuste, enesekontrolli, vapruse ja iseloomu tähtsust, milleta on eetiline elu võimatu. Keksne küsimus on ,,Missugune inimene pean olema?" ja mitte ,,Missugune tegu on moraalselt õige?"
FLFI.02.003 Eetika alused 49. Vooruseetika kesksed küsimused antiikajal ja tänapäeval. Millest on tänapäeval tingitud huvi antiikse vooruseetika vastu? Aristoteles küsib „Nikomachose eetikas“: „Mis on hüve?“ Ta leiab, et hüve/õnn/õitseng/hea elu on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega). Sellest lähtuvad küsimused on, et kuidas elada hästi ning missugune inimene peab olema. Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma loomutäiused (voorused) hästi välja arendada ja elada neile vastavalt. Aristoteles vaevalt mainib printsiipe, ta näib arvavat, et ebamoraalsed teod on seesmiselt ja silmnähtavalt halvad. Printsiipide asemel rõhutatakse hea kasvatuse ja harjumuste, enesekontrolli, vapruse ja iseloomu tähtsust, milleta on eetiline elu võimatu. Keksne küsimus on „Missugune inimene pean olema?” ja mitte „Missugune tegu on moraalselt õige?”
Kui võimalus toimida on elus määrava tähtsusega, ei saa keegi muutuda õnnetuks, kui ta on täiuslikult õnnelik, sest ta ei tee kunagi midagi eemaletõukavat või labast. ...Aga ta ei ole ka heitlik ja kergestimuutuv: tema õnne ei saa ära võtta kergesti ja juhuslike õnnetuste kaudu, vaid suurte ja korduvate õnnetuste kaudu. Sõprade ja järeltulijate saatus mõjutab õnne. Õnnelik inimene on loogiline. Kaht liiki loomutäius: mõistuslikkuse ja eetose juurde kuuluv. Niisiis ei teki loomutäiused looduse mõjul ega ka vastupidi loodusele, vaid me saame neid vastavalt loomusle omandada. Tegutsedes tuleb lähtuda õigetest põhimõtetest. Loomutäiused seostuvad tegevuste ja tunnetega, aga kõiki tundeid ja kõiki tegevusi saadavad nauding ning kannatus. Loomutäius seostub naudingute ja kannatustega: millistest tegudest ta sünnib, nendesamade kaudu ta ka suureneb ja, kui need on vastupidises, siis hävib. Kesktee, aga mitte alati. 2
· Ka inimesel üldse peab olema mingi talle iseloomulik toiming. · Hinge ergon on elada. · Inimhinge eristab teistest arutlemisvõime. · Inimese toiming on seega "hinge võime toimida lähtuvalt loogilisest arutelust". Õnn, heaolu, õitseng · Iga asja õitseng seisneb ergon'i parimas täideviimises (saavutatakse hüve). · Inimese hüveks on "hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest". · Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma loomutäiused (voorused) hästi välja arendada ja elada neile vastavalt. Vooruseetika tagasitulek · Briti filosoof G.E.M.Anscombe'i artikkel "Modern Moral Philosophy" (1958) kritiseeris kaasaegset moraalifilosoofiat, mille keskmes on moraaliseaduse mõiste, aga puudub seadusandja. · Kutsus üles loobuma kohustuse ja seaduste keelest ning pöörduma tagasi Aristotelese lähenemise juurde, rääkides voorustest. Moraalse kohustuse kriitika (ülevaade)
On arvatud, et inimene polegi midagi muud kui oma sotsiaalsete rollide summa või teatavate käitumis- ja mõtlemisharjumuste kogum. Inimese loomust seletatakse mitte Jumala ega looduse, vaid kultuuri kaudu. Vana-Kreeka filosoof Aristoteles (384-322 e.m.a) Aristoteles pidas õnne jaoks oluliseks teatud isikuomadusi, mis kujunevad harjutamise käigus ning nimetas neid loomutäiusteks. Ta eristas intellektuaalseid ja eetilisi loomutäiusi. Tarkus ja arukus on intellektuaalsed loomutäiused. Eetiline loomutäius on oskus järgida kuldset keskteed asjades, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks on julgus kuldne kesktee hulljulguse ja arguse vahel. Utilitarist John Stuart Mill (1806-1873) oli Inglise filosoof Moraalselt õige on selline käitumine, mis kõige rohkem soodustab ühiskonna heaolu. Õnn(heaolu) seisneb naudingutes, kuid viimaste seas tuleb eristada kehalisi ja intellektuaalseid; viimased on seejuures väärtuslikumad
tegudest ta sünnib, nende puhul ta ka toimib. Kuna hingenähtusi on kolme liiki: tunded, võimed, seadumused, siis peaks loomutäius kuuluma nende hulka. Tunded: himu, vihkamine, armastus, jne – käib kaasas nauding või kannatus. Võime: himustada, vihata, armastada, jne – mille kaudu tuntakse. Seadumused on need, mille kaudu hindame tunded headeks ja halbadeks – Seadumused ongi loomutäiused (Inimesi ei hinnata sellest tulenevalt mida nad tunnevad, hinnata saab seadumusi) Hindamise puhul peab Aristoteles oluliseks võrdsust - Kõige puhul, mida saab jagada, võib võtta suurema, väiksema või siis võrdse osa. • Võrdne on midagi vahepealset liialduse ja puudulikkuse vahel – ta on mõlemast äärmusest võrdsel kaugusel. „liialdus või puudulikkus rikuvad hästitehtu ära, vahepealsus hoiab aga alles“.
elu) teebki inimelu täiuslikuks. Aristotelese õpetuse kohaselt moodustub moraalne karakter kahesugustest voorustest. Loomuse voorused (eetilised voorused) näitavad kombetäiust. Kombetäiuse puhul ei teki meil midagi looduse mõjul. Pole ju looduses midagi, mis harjumuse kujundamisega teistsuguseks läheks: näiteks ei saa harjutada kivi ülespoole liikuma, mis loomuomaselt liigub allapoole, kui sa tal ka tuhandeid kordi üles visates harjumust kujundaksid. Niisiis ei teki loomutäiused looduse mõjul ega ka vastupidi loodusele, vaid me saame neid vastavalt loomusele omandada ning kombeharjumuse abil lõpuni arendada. Intellekti voorused (dianoeetilised voorused) näitavad mõistusetäiust. Mõistusetäius tekib ja suureneb enamasti õpetamise tulemusena, seetõttu vajab ta kogemust ja aega. Kombetäius kujuneb aga välja kombeharjumuste alusel. Aristotelese teooria keskne mõte on, et inimesel on olemuslik loomus ja tema eksistentsil on
annaabi.ee 
