Kirjand: ''Igaühe õnn on kordumatu''
poole kilomeetri pealt, ta kiirgab ja särab , teine on naeratav ja rahulik.
Meie, eestlased , ei räägi oma õnnest eriti palju. Slaavi temperamedi juures on tavaline teavitada
vähesestki õnnehetkest tervet kogukonda . Meil on juskui umbusk ,et sõnume oma õnne ära kui
kogu maailmale pasundame. Niigi näib õnnehetk kristallvaasina, mis vähimagi raputamise peale
laiali valgub. On ka neid, kelle õnnehetked on meedia keskpunktis. Millegipärast ei meenu
ühtegi laialt teadvustatud loomehetke, kus kunstnik või helilooja kogu maailmale oma
tulemustest, mis loomulikult nende õnnehetked, laialt käravad. Kõik see tuleb alles takkajärele,
veab veel , kui nende eluajal. Ega kõrvaltvaataja saagi ära tunda teise õnnehetke. Mingi
üldtuntud valem muidugi meil ju väljamõeldud on , mille järgi teisi ja nende õnne mõõdame,
aga see põhineb rohkem edukuse kui õnne määratlemisel. Mina ei arva, et edukus võrdub õnn.
annaabi.ee 
