Onu tomi onnike
Raamatut küll trükiti ja
loeti, aga 1960. aastatel ei soovinud protesteerivad mustanahalised end selle
teosega enam samastada.
Stowe kirjeldab oma läbinisti armastusväärseid mustanahalisi kui täiskasvanud lapsi,
kellele tehakse ülekohut ja kellele suuremeelsetel ja avarapilgulistel valgetel tuleb
vabadus kinkida. Läbilöögivõime, iseteadvus ja tahe ennast kaitsta ei olnud autori
silmis kõige olulisemad inimlikud omadused. Sügavalt uskliku naisena hindas ta
kõrgemalt headust, loobumisvalmidust ja südamesoojust, ja sellise õilsa ja
vankumatu iseloomu andis ta nii onu Tomile kui ka paljudele mustanahalistele
kõrvaltegelastele. Juhituna tundlikust instinktist elu põhiväärtuste suhtes kirjeldab ta
ikka ja jälle stseene, kus ärihimulised ja pealiskaudsed valged isandad tunnetavad
mustade orjade inimlikku üleolekut ja neid kättemaksuhimust alandavad, piinavad või
koguni tapavad.
Kui "Onu Tomi onnike" moest läks, hinnati alla ka selle kirjanduslik väärtus. See
olevat kits