„Nouvelles aventures“, mõlemad kolmele vokaalsolistile ja seitsmele instrumendile, kus tekstiks on häälikutest koosnev kujuteldav keel. Ent 1965. Aastal lõpetatud Reekviemis on need kaks stiili ühte tervikusse sulatatud. Kolmas 1960. Aastatel Ligetile iseloomulik stiilivõte oli pöördumine lihtsa tonaalse harmoonia poole. Konsoneerivad kooskõlad iselomustavad näiteks a cappella kooriteost „Lux Aeterna“ ning orkestripala „ Lontano“ (1967). Et vältida liiga elementaarset harmooniat meenutavat tulemust, avardas helilooja oma diatoonikat siiski ka laadi kõrvalastmete sissetoomisega. Aastatel 1985- 1995 kirjutas helilooja kaks klaverikogumikku, mis sisaldavad kokku 14 etüüdi, mida iseloomustab mängu tehniline nõudlikkus, rütmiline keerukus ning kunstiline küpsus. 1960 avaldas Ligeti oma ainsa ooperi “Le grand macrabe“, Ligeti töötas selle teose kallal ligi 13 aastat.
stuudios Looming • 1959 orkestriteos • 1962 „Aventures“ „Apparitions“ • 1965 „Nouvelles aventures“ • Mikropolüfoonia- • 1965 lõpetas Reekviemi kompositsioonitehnika, mida • Kolmas stiilivõte oli pöördumine iseloomustab tonaalse harmoonia poole, maksimaalne helikõrguslik ja r kooriteos „Lux aeterna“ ja orkestripala „Lontano“ ütmilinetihedus • 1978 „Le grand macabre“ ooper, • Esimene teos mikropolüfoonias kus kasutas kõiki enda arendatud 1961 „Atmosphères“ stiile • 1962 tuli välja häppeningiga • 1985-1995 kirjutas kaks „Poème symphonique“ klaverikogumikku, mis sisaldasid 14 etüüdi Aitäh kuulamast! Kuulamine: Ligeti – Regiuem
2 ‘Vastab kino’ (Cinema is answering). Teater. Muusika. Kino 4 (1997): 19-26 3 ‘Vastab muusika. Vestlusring’ (Music is answering.) Teater. Muusika. Kino. 4 (1997): 13, 16, 17. 4 Teater. Muusika. Kino. 4 (1997): 17. 5 The first performance in Karlsruhe, 11 Apr. 1992, the Baden-Württemberg State Orchestra was conducted by Eri Klas. Example 235. The minor essential tone and background, like a Northern wind blowing, has sonority and vigour, with a picturesque rush. Lontano e sonore, the second and third movements, are somewhat elegiac musical canvases, at places quite clearly tonal. The following Feroce is like chaos; an aleatory all-possibility where nothing is growing out of anything. In the Finale, Dolce, Sumera’s work is reminiscent of his late teacher Heino Eller (the poem Dawn) in a resembling texture, as he did in the previous symphony. Example 236. The timbres are treated as dramatic factors. A German critic notes:
annaabi.ee 
